Milline nähtus on Päikesevarjutus?
Eestis on 4. jaanuaril 2011 nähtav suurefaasiline osaline päikesevarjutus. Varjutuse algus on Tartus (ligikaudu ka kogu Eestis) kell 9.29, maksimaalse faasi ajal kell 10.51 katab kuu 85 protsenti päikeseketta diameetrist ja 80 protsenti pindalast. Varjutus lõpeb kell 12.16. Kui ilm peaks ilus olema ja päikese jälgimine varjutuse ajal võimalik, tuleks kindlasti järgida ohutussoovitusi!
Päikese vaatlemisel tuleb igal juhul kasutada silmade kaitseks tumedat päikesefiltrit või CD ketast. Väga hea vahend on keevitaja kaitsemask. Liiga õhuke on ühekordne floppy ketas, kleepides 2 floppy ketast üksteise peale on võimalik saada enam-vähem korralik kaitsefilter. Ilma mingi kaitsevahendita või tavaliste päikeseprillidega otse päiksesse vaatamine tekitab pöördumatuid nägemiskahjustusi!
Ka globaalses mastaabis on 4. jaanuaril toimuv päikesevarjutus osaline. See tähendab, et Kuu varju keskpunkt möödub Maast ning rõngakujulist või täielikku varjutust ei näe kusagil. Osaline varjutus on aga vaadeldav peaaegu kogu Euroopas (väljaarvatud Skandinaavia polaaralad, kus on polaaröö), Põhja-Aafrikas, Araabia poolsaarel ja Aasia lääneosas. Täpsemalt on varjutuse nähtavuspiirkond kujutatud alloleval joonisel.
Millal oli eelmine täielik päikesevarjutus?
Varjutuse nähtavuskaardilt on selgelt näha, et seekord on parimas seisus just Euroopa, kus varjutuse faas on suurim. Faas kasvab lõunast põhjasuunas, kuna seekord möödub Kuu varju keskosa Maast napilt ülevaltpoolt või põhjasuunast. Rootsis, Soomes ja Eestis, kus varjutuse faas on suurim, jääb äärmiselt haruldasest rõngakujulisest päikesevarjutusest seega üsna napilt puudu. Kuu varju kese jääb nende alade kohale 500-600 km kõrgusele, rõngakujulise varjutuse piir on tegelikult veel paarsada kilomeetrit madalamal.
Kui varjutuse faas on parim põhjapoolsetel alade, siis vaatlustingimuste kohta seda küll väita ei saa. Esimeseks faktoriks on päikese kõrgus, mis teadagi on talvisel ajal Põhja-Euroopas väga väike. Suurima varjutuse nähtavuskohas Rootsi idarannikul on sisuliselt tegu polaaröö lõunapiiriga. See tähendab, et kitsas päikesesirp tõuseb seal vaid lühikeseks ajaks vaevu üle horisondi. Eestis on olud mõnevõrra paremad, varjutuse algul on päike just tõusnud ja väga madalal, kuid varjutuse keskmomendil on päike meilt vaadates 7-8 ning lõpus ligi 10 kraadi kõrgusel horisondist. Siiski teab igaüks, et kesktalvist päikest linnatänavatelt naljalt ei näe, ette jäävad puuvõrad ja hooned. Seega, varjutuse ajal päikese nägemiseks tuleb vaatluskohta hoolikalt valida. Koht peaks olema võimalikult lage, eemal puudest ja hoonetest. Linnas peaks sobima ka kõrgemate hoonete lõunapoolsed aknad.
Veel suuremad piirid seab varjutuse vaatamisele muidugi ilm, mis eriti Põhja-Euroopas on kesktalvel väga pilvine. Ka ilmaprognoosid ei ole teisipäeva hommikuks eriti optimistlikud, seega pole üldse kindel, kas kuskil Eestis õnnestub varjutuse ajal üldse päikest näha, rääkimata selgest taevast kogu varjutuse jooksul. Õnneks on tänapäeval saadaval piisav valik kõikvõimalikke planeteeriumiprogramme, mis võimaldavad pilvise taeva korral varjutuse faasi vähemalt arvutiekraanilt reaalajas jälgida. Kellel vastavaid programme käepärast pole, võib spikrina kasutada allolevat joonist.
Kuidas pilves ilma korral varjutust jälgida? Väikesefaasilisi osalisi varjutusi pole läbi pilvede üldse võimalik märgata. Seekordne varjutus on aga suur, mistõttu valguse hulk kindlasti väheneb. Kui märgatavalt valgus varjutuse ajal väheneb, sõltub lisaks varjutuse faasile ka päikese kõrgusest ja pilvede hulgast ning tihedusest. Kes käisid Eesti astronoomiahuviliste reisiga 29. märtsil 2006 Kesk-Türgis täielikku varjutust vaatamas, võivad kindlasti öelda, et isegi siis, kui on kaetud 90 protsenti päikesest, ei muutu avatud maastikul märgatavalt hämaramaks. Tookord oli taevas pea pilvitu, päike säras meie südasuvisel kõrgusel ning 80-90 protsendilise varjutuse ajal oli ainus silmaga nähtav efekt maastiku värvide tugev kahvatumine ja pruunika varjundi ilmumine loodusesse. Suurefaasilise osalise varjutuse mõju looduse üldilmele ilusa ilmaga illustreerib allolev fotomontaaž.
Millal ennustatakse järgmist?
Seekordse varjutuse puhul tuleb arvestada päikese madala asendiga ja võimalik et ka tiheda pilvisusega. Mõlemad faktorid peaks hämardumisefekti varjutuse suurima faasi ajal soodustama.
Analoogina sobivad meenutada 12. oktoobril 1996 ja 31. mail 2003 Eestis toimunud osalised päikesevarjutused. Oktoobris 1996 kattis Kuu umbes kaks kolmandikku päikesest, maksimaalne faas oli tund enne loojangut kui päike oli 6-7 kraadi kõrgusel, mis on võrreldav praeguse varjutusega. Tookord oli taevas pilves, väljas oli märgata vaid kerget hämardumist, samas siseruumides valitses varjutuse maksimumi ajal tihe hämarus. Teisipäevase varjutusega võrreldav faas oli 31. mail 2003 toimunud varjutusel. See leidis aset varahommikul, päike oli taevas veidi kõrgemal, 12-13 kraadi kõrgusel. Ka siis oli taevas pilves ning hämardumist võis eriti märgata siseruumides.
Inimsilm kohaneb osalise päikesevarjutuse aeglase hämardumisega hästi, seepärast polegi valguse vähenemine eriti tajutav. Sama kohanemisvõimeline on ka fotokaamerate automaatika. Kui teha automaatrežiimis fotoaparaadiga kaader enne varjutust, varjutuse keskmomendi ajal ja pärast varjutuse lõppu, ei erine fotode valgustatus tõenäoliselt oluliselt. Kellel aga on võimalik kasutada manuaalrežiimiga fotokaamera, see peaks varjutusega kaasneva hämardumisefekti väga hästi fotodele saama. Selleks tuleks teha järgmist:
- Määrata fotokaamerale manuaalrežiim
- Panna manuaalrežiimis paika ava ja säriaeg. Täpsed väärtused võivad eri aparaatidel erineda. Canon EOS1000D ja 18 mm fookuskauguse puhul töötab ISO100-ga hästi ava 5,6 ja säri 1/40 sek. Siis tuleb keskpäeval õues tehtud foto normaalse valgustatusega.
Konkreetse aparaadi jaoks sobivad väärtused saab keskpäeval automaatrežiimiga ja ilma välguta tehtud foto infost, 3. jaanuari päeval on võimalus proovida - Hakata varjutuse ajal fikseeritud ava ja säriga pildistama. Intervall valida vastavalt võimalusele. Võib teha näiteks 5-minutiliste vahedega ülaltoodud varjutuse faaside joonise kellaaegadel, siis saab hiljem võrrelda, milline varjutuse faas kuipalju valgustatust mõjutab.
- Kui on võimalus fotoaparaat statiiviline kinnitada ja arvutiga ühendada, siis võib proovida ka video tegemist. Paljude kaameratega on kaasas tarkvara, mis võimaldab intervallpildistamist. Kui teha näiteks iga 10 sekundi tagant foto ja hiljem 30 kaadrit sekundis videoks kokku tõsta, saab iga viie minuti kohta ühe sekundi videot. Kui alustada pildistamist kell 8:30 ja lõpetada kell 12:30 saab 10-sekundilise intervalliga pildistades 1440 fotot ja nendest hiljem 48 sekundi pikkuse video valgusolude muutumisest varjutusehommikul. Eriti hästi tuleb varjutusest tingitud valguse nõrgenemine välja ühtlases pilves (või pidevalt selge) taeva korral.
Päikese fotografeerimisel tuleb arvestada samade ohutusnõuetega, mis silmaga vaadates. Seega tuleks fotod teha läbi spetsiaalse päikesefiltri, CD-ketta või kahekordse floppy ketta.
Eelmine Eestis nähtav päikesevarjutus toimus 1. augustil 2008. Siis oli tegemist globaalses mastaabis täieliku varjutusega, mis Eestis oli nähtav osalisena, kusjuures meil kattus kuuga umbes pool päikesekettast. Ilm oli suures osas Eestist pilvitu, varjutuse vaatlemine ja pildistamine õnnestus paljudes kohtades. Türil tehtud vaatlustest ja fotodest on olemas ka Internetilehekülg.
Järgmine Eestis nähtav päikesevarjutus on 20. märtsil 2015. Ka see varjutus on globaalses mastaabis täielik, kusjuures täisvarjuvöönd kulgeb üsna Euroopa lähedalt üle Põhja-Atlandi. Eestis on varjutus suurefaasiline osaline, kattub umbes 80 protsenti päikesest. Järgmine Eestis nähtav täielik päikesevarjutus toimub 16. oktoobril 2126, rõngakujulised varjutused on Eestis vaadeldavad 21. juunil 2039 ja 11. juunil 2048.
